Incotermsid on iga rahvusvahelise ookeaniveo oluline osa . Need on kehtestatud Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ICC) poolt ning need sätestavad selged juhised, mille kohaselt ostjad ja müüjad peavad tehinguid tegema vastavalt iga Incotermsi poolt määratletud tehingu osadele.
Incotermsid kehtestavad mõlema poole reeglid ja kohustused, mida saab vaidluste korral erimeelsuste lahendamiseks kasutada. Incotermi valiku määravad ja lepivad kokku ostja ja müüja, kes mitte ainult ei mõista iga Incotermiga kaasnevaid kohustusi, vaid tagavad ka, et suudavad neid täita.
Vaatamata Incotermi olulisusele ja võimalikele väärkasutuse tagajärgedele ei ole paljud ostjad ja müüjad endiselt teadlikud iga Incotermi peamistest kohustustest.
Selles artiklis käsitleme kuut kõige levinumat viga Incotermsis, mis on loetletud Incoterms 2010-s.
1. Konteinerveosed kasutavad FOB-d
Vastupidiselt levinud arvamusele ja praktikale tuleks FOB Incotermi kasutada ainult lahtise mereveo puhul. See viga on nii levinud, et sellest saab importijate ja eksportijate sügavalt juurdunud arusaamatus.
Peamine risk on seotud päritolusadamaga. FOB-lepingu puhul läheb risk ametlikult üle kauba pardale laadimise hetkel. Siiski on tavaks, et saatja annab kauba vedajale terminalis üle, et see ootaks laadimist.
Kuna kaup on dokkis, ei ole seda veel pardal olevaks peetud. Selle aja jooksul tekkinud kahjustused on tehniliselt ikkagi saatja vastutusel ja saatja kindlustus peaks ka selle osa protsessist katma.
Vaidluste tekkimisel saab saatja siiski väita, et ta on oma osa teinud, ja tihtipeale ka väidab. Seega, et vältida tüli, viivitusi ja mis veelgi olulisem, vaidlusi, mis võivad tarnijaga suhteid halvendada, on sageli tulemuseks see, et kulud peab kandma kaubasaaja.
Lisaks FOB-ile ei sobi konteinerveoste jaoks ülaltoodud põhjustel ka FAS , CFR ja CIF.
2. Ärge määrake asukohta
Paljud inimesed ei tea, et Incotermsi reeglid lubavad asukohti määrata. Tegelikult võib täieliku aadressi märkimata jätmine olla vastuoluline, kuna ebaselgus võimaldab müüjal valida mis tahes soovitud tarnepunkti antud üldise asukoha piires.
See võib ostjale üldse ebamugav olla, eriti kui ta peab kauba algselt broneeritud lõppsihtkohta toimetamiseks kulutama lisaaega ja raha.
3. Müüja kohustub DDP or DAP kontrollimata, kas ta saab ostjariigis impordi eest vastutada
DDP ja DAP puhul vastutab müüja kõigi saabumiskulude tasumise eest sihtkohas. DDP puhul hõlmab see kohalike maksude (nt GST, käibemaks jne) tasumist ja tollivormistuse teostamist sihtkohas. Pange tähele, et erinevalt DDP-st ei nõua DAP eelnevat tollivormistustasu.
Viimane nõuab temalt registreerimist sihtriigis välismaise importijana, mis on riigist sõltuv protsess ja võib nõuda pikka ja aeganõudvat programmi.
4. Ostja kasutab EXW olenemata tema/tema mõjust ekspordiprotsessis
See sarnaneb varem mainitud rollide ümberpööramise vaatenurgaga. EXW puhul on müüja vastutus minimaalne ja lõpeb lõpuks kauba korrektse pakendamisega.
Sellest ajast alates vastutab ostja päritoluriigi ekspordiprotseduuride ja ekspordiasutustega vajaliku suhtluse eest. Ostja jaoks ei pruugi see nii lihtne olla, eriti kui ta ei ole päritoluriigi ekspordiprotsessiga kursis. Mõnel juhul võib müüja osalemine olla kohustuslik.
5. Kasutades CIP or CIF kontrollimata, kas kindlustuskaitse on piisav ja vastab ärilepingu nõuetele
CIP ja CIF Incotermsi kohaselt on müüjad kohustatud kauba kindlustama. Incotermsi reeglite kohaselt on nõutav ainult minimaalne kindlustatus (110% lepingu väärtusest).
Sõltuvalt müügilepingu tingimustest võib see aga olla ebapiisav ja ebapiisav saadetava eseme jaoks. See summa tuleb täita, kui ärileping nõuab suuremat katvust.
6. Incotermi mittevastavus panga makseturbenõuetele
See kehtib rahvusvaheliste makseviiside, näiteks akreditiivide kohta, mille turvaline ja usaldusväärne olemus viitab ostjate ja müüjate vahelise täieliku usalduse puudumisele.
Akreditiivide puhul saab makse teha alles pärast nõutavate dokumentide esitamist pangale, mis tõendavad kauplemistingimuste täitmist.